Search

TTHT kliendi kogemus: hingeosaga ühinemine; kohtumine teejuhiga; energia blokeeringute eemaldamine

Mina käisin Ave Lossmanni juures kogemas TTHT seanssi (Tervendav Transpersonaalne Hüpnoteraapia). Soovisin vastuseid küsimustele: Mis on minu Hinge eesmärk siin elus Maa peal? Milline on minu potentsiaal tervendajana? Milline on minu valguspere ja kust ma tulen? Küsimusi oli veelgi, ka maisemaid, aga kõike selle ühe seansiga ei jõudnud ära küsida.

Seanss algas vestlusega, kus andsin teada oma küsimused. Rääkisin Avele veidi oma kirjust elust ning panime kirja tähtsaimad inimesed ja nimed minu eluteel. Täpsustasime, millised on minu küsimuste laiemad teemad ja tagamaad. Ave selgitas veelkord üle hüpnoosi olemuse ning siis saimegi alustada.

Ave viis mind hüpnoosi. Esimesena ilmus pilt minu turvakohast, milleks on suurte kaljuseinte vahel asuv liivaranna sopike, helesinine vesi ja lopsakas loodus liivaranna taga. Kui Ave palus mul hakata vaatama oma jalgu, siis nägin, et need olid hoopis kummalised, sääre ja reie osad olid justkui pikaks venitatud ülipeenikesed kondid, samal ajal kattis neid siiski nahk. Varbad olid justkui ümmargused mummud. Varbaid ja sõrmi oli kummalgi jalal-käel 4. Käed ja sõrmed olid samuti ülipikaks venitatud ning kondised. Keha osa oli sale ja piklik. Pea kiilakas ja ovaalne, silmade asemel olid silmakoopad, nina pisike, kuid suud justkui polnudki. Käed ja jalad oli valged, aga keha ja pea olid helesinised.

Vaatasin rannal ringi ja märkasin, et selle lopsaka rohelise looduse vahelt paistab minu unistuste maja. Ühekordne, suurte akende ning terrassiga. Astusin majja. Esimene pilt avanes elutuppa, kus oli küll valgust ja helgust, kuid mitte liiga palju. Tuvastasin seal ühe pehme heleda kangaga diivani, kamina ning karvase vaiba. Liikusin edasi nurga taha jäävasse magamistuppa, kus nägin esimese asjana, et toa nurgast kumas sisse justkui sädelev helekollane valgus. See valgus pani särama kogu toa ning minu voodi. Tunnetasin, kas olen selles majas üksi või elab seal veel keegi. Tajusin, et keegi on, aga ta on kuskil õues. Leidsin ta terrassilt ukse kõrvalt seismas, nukker pilk silmis. See mees oli minu elukaaslane, kes tegi minu õues aiatöid. Samas oli ta justkui turvamees, kes pääses majja ainult siis, kui mina luban. Tundsin, et ma ei usalda teda veel piisavalt, et lubada teda oma koju, samal ajal aga oli mu pilk naelutatud temale ja tundsin soojust tema suunal.

Järgmine pilt viis mind minu ema-isa koju. Nägin ennast halli kivikujuna keset ema-isa kööki, hirmunud, kohkunud nägu ees. Nägin köögiaknast, kuidas mu purjus isa jõudis traktoriga koju ja hakkas tuppa tulema. Nägin, kuidas pliidi ees hakkas toimetama naine, kellel oli kehast olemas vaid ülemine pool. Isa tuli tuppa ning minu kivikuju muutus järjest väiksemaks, lõpuks olin nagu ülevalt alla kokkupressitud väike tihe tükk. Kui ma vaatasin seda väikest kokku pressitud tüdrukut seal köögis, siis tundsin suurt kurbust. Soovisin, et see tüdrukuke saaks kasvada, särada ning muutuda värviliseks. Tajusin, et tervenemiseks ja kasvamiseks on tüdrukule vaja jagada kollast valgust. Istusin põlvili tema ette, võtsin tema kondised hallid käed enda kätte ning jagasin talle kollast valgust. Tüdrukuke hakkas vaikselt kasvama, tema keha polnud enam hall, selga tekkis helelilla kleidike ning ta oli nii rõõmus, et olin talle sinna järgi läinud. Ta muudkui vadistas rõõmsalt ja kiitis oma ilusat helelillat kleiti. Kui ta oli kasvanud minu pikkuseks, võtsin tal ühest käest kinni ning koos suunasime me oma pilgu tuleviku suunas ning astusime edasi oma ellu. Meie ees oli ühtäkki kristalne kaldtee ning me kõndisime üles särava päikese poole. Teel sinna rääkisime omavahel palju nagu teeksime kaotatud aega tagasi. Jõudsime päikeseni ning sinna tekkis avaus. Astusime sellest avast sisse ja leidsime ennast kollasest pehmest justkui õhupallisisust. Ühel hetkel nägin, et polegi enam „meid“, vaid on vaid üks ümmargune hele energialaik keset õhupalli. Me olime ühinenud. Sain sõnumi, et tervendasin just oma hingeosakese, kes oli vanemate koju kõikide nende kurbade sündmuste keskele kinni jäänud.

Seejärel kohtusin oma Teejuhiga. Selleks oli püramiidikujuliselt istuv habemega mees, tal oli valge hõlst seljas, valge habe ning vuntsid ja koonusekujuline müts. Temalt sain sõnumid: Ole ise ja lase teistel olla. Austa teiste teekonda (lähedased inimesed eelkõige). Sina ise tead, mis on õige. Keha annab märku. Kõik on valgus. Lahtilaskmine kõigest. Sa ei saa määrata teise teekonda. Kõik toimib, kui usaldad. Sümbioos.

Teejuht näitab mulle planeeti Maa ning annab teada, et see on kõigi võimaluste maa. Maale paistab valgus ja minu ülesanne on tõsta Maa valgust, jagades seda inimeselt inimesele ning uskuda oma võimetesse. Ta ütleb, et tunnen ära oma tee ainult siis, kui olen iseenda keskmes ning koondan kogu tähelepanu südame piirkonda.

Järgmisena skaneerib Teejuht minu keha ning tuvastab blokeeringud. Esimene neist asub minu pea ülaosas, see on punase värvusega ning tuleb info, et see on seotud isa suguvõsa saladusega ning selle blokeeringu vanus on u 100 aastat. Näen veel sinnajuurde pilti, kuidas ma olen peadpidi surutud suurte kaljuseinte vahele, nii et pea ülaosa on kaljuseintest üleval pool ning keha tunnen justkui rippuvat kahe kalju vahel. Soovin punase värvuse ja selle blokeeringu vabastada helelilla värviga. Selleks tervendan kõigepealt kaljude vahel rippuva keha, saates sinna helelillat valgust, ning siis värvin oma peas oleva punase blokeeringu üle samuti helelillat värvi valgusega. Tunnen peas kergust.

Järgmine blokeering on kurgus. Koheselt tekivad märksõnad veri, tapmine. Näen pilti, kuidas väikesel 9.aastasel poisil lõigatakse kõri läbi ja seda teeb tema enda isa. Poisi hing ütleb, et ema on juba taevas ning ta ei tea, kuidas ema leida. Füüsiliselt ja emotsionaalselt tunnen tohutut kurbust, hirmu, viha, nutan. Poisi hing ütleb, et ripub minu kurgu küljes juba 80 aastat, sest ei oska ema juurde valgusesse minna. Tervendan poisi keha selles koledas pildis, täidan tema keha üleni valge valgusega. Tänan teda ning saadan ta valgusesse tema ema juurde. Tema ema juba ootab poissi seal ning nad saavad taas kokku. Täidan ka oma keha valge valgusega, et kõik ülejäänud blokeeringud saaksid lahustuda ja mu keha saaks takistustest vabaks.

Seejärel viib minu Teejuht mind minu valguspere juurde. Näen sellist helelillades, helesinistes toonides mägist planeeti, kus märkan sarnase pikaksveninud kehaga olendeid nagu ma kirjeldasin esimeses pildis. Mind ootab 3 olendit minu perest. Nad seisavad minu ees pikkuse järjekorras ja esimene neist on justkui mees (isa?), kuigi otseseid sootunnuseid ma ei näe. Kui küsin, mis on meie koduplaneedi nimi, siis saan vastuseks – Sirius. Minu valguspere annab mulle teada, et nad toetavad mind, nad näevad mind ning nad hoiavad suunda. Selgub veel, et olen Maale kehastunud oma vaba tahte alusel, sest soovisin siia tulla valgust jagama.

Minu Teejuht ütleb mulle, et minu ülesanne siin Maa peal on olla Valgusterapeut ning minu ülesanne on õppida kehtestama oma piire ning õppida ennast hoidma.

Lisainfo: Kogu seanss salvestatakse ning pärast on oma kogemust võimalik uuesti kuulata.


26 views

Hingehooldus OÜ  | reg-nr: 12700866 | Swedbank A/a: EE502200221060255551

© Hüpnoteraapia  | Tel: +372 56633064  | avelossmann@gmail.com