Olen valgel liivarannal, kus meri on vaikne, liigun baldahhiinvoodisse, mis on kaetud valgete tekkide ja patjadega. Hakkan voodiga edasi hõljuma ja liigun pilvele ja nüüd tunnen, kuidas vajun nagu kuhugi toru sisse ja maandun lagedale sinisele väljale.
Istun endast 10 korda kõrgema suure valge muna otsas. Vaatan oma jalalabasid, mis on laiad ja varvaste asemel on 4 küünist. Jalad on rohekas pruunikat värvi. Jalalihased on aga tugevad ja lihaselised, kere on samuti tugev. Käed on väiksete valgete sulgedega tiivad. Peas on suled ja nokk on nagu kullil, kollane ja kõver. Silmad on tumedad ja suured. Kukun sinna muna sisse ja algul on päris mõnus, kuid miski teeb mind kurvaks ja tahan sealt välja. Toksin jalaga munale augu sisse ja saan välja. Vaatan ringi ja näen lagendikul samasuguseid mune ja nende ümber sagivad kandilised olendid, näen neid uduselt. Katsun keskenduda ühele, kuid näen teda ainult seljatagant ja näen, et tal on tume õrnalt lokkis pea.
Järsku hakkab maa mustaks minema ja minu ümber tekib mets, kus ma edasi liigun inimesena. Jõuan valgesse inimtühja linna ja minu tähelepanu tõmbab mingi kuppel. Nüüd tunnen, kuidas ma ei ole enam maapinnal ja hõljun ringi läbipaistva õhupallinna, käed ja jalad on samuti õhupallid. Tunnen, et olen maa ja kosmose vahepeal, nii et ühel pool on pime ja tähti täis taevas ja teisel poolel on helesinine taevas. Nüüd tunnen, et olen mingi planeedi ümber ringi sees (nagu Saturni ümber on ring) nagu väike konnakulles ja meid on palju ja me oleme justkui ainult energia, mis säriseb ja liigub edasi võnkudes. Planeediks ütlen ma Pluto. Meie ülesanne on kaitsta planeeti sissetungija eest, kuid ma ei ole sissetungijat näinud. Ma tunnen, et mul on seal ringi sees igav ja tüütu ja otsustan sealt välja hüpata.
Nüüd olen vees ja ujun nagu inimene, olen veepinna all ja vesi on soe ja tahan ujuda kiirseti ja mul on sama võnge veel sees, mis planeedi ümber tiireldes. Ühel hetkel on vesi nii madal, et tõusen püsti. Olen rannaliival ja nagu otsin kedagi. Näen ema kätt ja võtan tema käest kinni, tema käsi on valge ja pehme, ma näen tema nägu ja ta naeratab mulle, tal on valged pikad riided ja ta ütleb mulle, et „ kõik on hästi“.
Mul läheb keha järsku väga kuumaks. Ema haihtub ära ja seisan õhus ja ringi vaadates olen suurel väljal, kus on selge taevas. Olen rahulik ja jään seisma, mul on hea ja ma ei pea kuhugi minema, olen rahulikult ja mõnus on olla. Tunnen järsku, et käel küünarnuki juures on valus ja näen, et käe juures on nagu väike sääsk, kes on ingli moodi, valge ja läbipaistev. Ta seob mulle käe ümber valget linti või paela. Ta lihtsalt tahab mind ilusaks teha ja valu kaob ka ära. Küsin, kes ta on. Ta on selline armas ja kelmikas ja soovib mulle ainult head ja ta arvab, et mulle meeldib see lipsuke. See meeldib mulle, mida ta teeb. Ta tuleb mu kõrva juurde ja ütleb, et tema on Eliise. Ta on minu sündimata laps. Ta paitab mu nägu. Ta ütleb, et ta ei saanud siia ilma tulla, kuna tal oli valus. Tal oli südames valus, hingeliselt. Ta hoidis hinges minu valu ja minu südamevalu ei lasknud tal siia ilma tulla. Nüüd küsib terapeut, kas ma olen valmis selle valu ära andma. Ma annan kogu enda ja Eliise valu ära ja tunnen, kuidas füüsiliselt tuleb minu rakkudest valu järk järgult välja ja see tuleb mitmete erinevate lainetena ja võimsalt. Eliise on tulnud aitama mind valust lahti saama. Jälle tunnen, kuidas minu keha läheb kuumaks, ja kui olen valu ära andnud siis läheb keha korraks külmaks. Hiljem mõistan, miks minu sündimata lapsel ei tulnudki südamelööke, kuna minu südamevalu oli nii suur. Saadame valu universumisse ja nüüd täidame selle ruumi armastuse, hoituse, naeratuse, rõõmu ja mängulisusega. Nüüd Eliise naeratab mulle ja ütleb, et „sina oled hea“ ja mina tulen sinu juurde ja mina ka ja see olen nagu mina aga nagu keegi teine ütleb seda. Me vaatame üksteist ja meile meeldib koos olla ja talle meeldib mind ilusaks teha. Ta jääb alati minu juurde, kui teda vajan ja me oleme veel mõnda aega koos.
Nüüd vaatan ringi, et kisub tuuliseks ja tahaksin kasukat. Olen nagu lumeväljal aga külm ei ole. Näen valget hütti ja liigun sinna poole. Lõke põleb keset hütti ja hüti pimedas nurgas on üks tark vana halli pea ja pikkade juustega naine ja ma tean, et ta on hõimu pealik. Ma olen 4 aastane mongoolia poiss ja lähen tema juurde ja ootan mida ta mulle ütleb, sest see on mulle oluline. Vana tark naine ütleb mulle „jah, sa oled tubli poiss ja sinus on jõud“. Ma tunnen ennast uhkena, et olen nagu suureks kasvanud ja tema näeb seda jõudu minus ja mulle meeldib see. Lähen õue tagasi ja seal on ka teised valged hütid, mille ümber sagib rahvas. Nad otseselt ei tegele minuga aga tunnen, et ma kuulun sinna ja tunnen ennast turvaliselt. Hütid on ringiratast ja keskel on lõke ja me tantsime kõik koos selle ümber, ma nagu keerlen või jooksen ümber lõkke.
Nüüd küsib terapeut, et mis aasta on ja ma ütlen, et 1978 ja ma olen nüüd väike beebi ja näen, et olen laias voodis ja voodi nurgal istub minu ema, kes nutab. Olen kurb ja tahan tema juures olla. Ma proovin rõõmsat häält teha, kuid ta istub edasi. Ta vahepeal paneb mulle oma käe peale ja vaatab mind, kuid on ikkagi eemal ja kurb, kuigi minu poole vaadates ta naeratab. Nüüd lööb mulle kätte uuesti küünarnukki valu, samale kohale, kus Eliise valge paela sidus. Oleks nagu küünarnuki ümber metalne ring ja küünarnuki sees nagu kivitükk ja ma olen selle ise loonud. Otsustame selle eemaldada ja minema saata. Kutsume peaingel Miikaeli, kes tuleb ja kougib pika ja ümara otsaga lusikaga minust kivitüki välja ja me saadame selle universumisse tervenema. Peale seda käsi nagu liiguks paremini ja ma täidan selle koha valge valgusega.
Viimaks kohtun oma Kõrgema Minaga, keda olen varem juba näinud. Ta on pehme naeratusega, tal on heledad õlgadeni juuksed, ta on naine ja tal on pikad valged riided, ta on natuke vanem ja tema käed on avatud. Me alustame küsimuste küsimisega, mis ma enne seanssi ette valmistasin. Esmalt räägime minu elu eesmärgist, mille lisan kokkuvõttesse. Saan kinnituse, et minu ema on alati minuga. Kas minu ellu peaks tulema veel üks laps, on minu otsustada, kui ma teda tahan, siis pean otsustama. Üllatusena sain kohtuda oma sündimata lapse Eliisega, kes on samuti alati minuga. Sõnum isalt (esimene pilt: kaugel muna juures toimetas üks seljaga lokkis peaga mees). Isa ütleb, et armastab mind ja soovib mulle head. See lihtsalt oli nii, see ei olnud tema valik ja ta ei teadnud ja ei osanud paremini, ta oli väike hirmunud laps. Tal on kahju ja ma teadsin seda. Ma võtan ta põsed oma pihkudesse ja teen pai. Ma ütlen, et ma armastan sind ka. Minu isa on alati minuga. Soovisin teada, mis seos on mul Mongoliaga, kuna paljud küsivad seda minu välimuse põhjal. Sain teada, et oma jõu ja tugevuse olen saanud sealt. Ühise tuleviku kohta oma mehega saan vastuseks, et see on südames minu otsustada, kas soovin temaga teekonda jätkata. Kui ma tahan temaga koos olla siis ma olen temaga koos. Minu mees on tulnud selleks, et aidata mul oma ülesannet täita, sest läbi tema ma kasvan. Küsisin, et mis on minu mehe ja lapse elueesmärk ja kuidas saan neid toetada. Minu Kõrgem Mina naerab selle peale ja ütleb, et kõike ei pea ette teadma. Ma teen niikuinii kõik selleks, et asjad õiges suunas liiguksid, sest kõik on niikuinii omavahel seotud.
Kokkuvõte: Ma saan teada, et ma olen siia maailma sündinud (esimene pilt: loom-lind, tugev mütoloogiline olend/kotkas) metalse kaitsva energiaga (teine pilt: kosmoses olen kaitsev energia planeedi ümber) ja minu ülesanne siin: „on olla kohal ja kaitsta ühiskonda läbi hoidmise“ ja veel kõrgem eesmärk: „hoida planeeti, läbi metalse kilbi, kaitstes välistungijate eest“. Mind ümbritsevad ja hoiavad alati inglid ja nad on alati minuga (esimene, kolmas ja neljas pilt: minu lahkunud ema, sündimata laps ja minu lahkunud isa). Oma valu ja kurbust, mille ma ise beebina endasse panin, on tulnud lunastama Eliise (kolmas pilt: Eliise seob valge lindi küünarnuki ümber ja vabastab mind südamevalust. Neljas pilt: olen beebina voodis, ema nutab ja ma panen kogu tema kurbuse ja valu oma küünarnukki, mis aastate jooksul on muutunud kivitükiks ja mille vabastab peaingel Miikael). Oma jõu olen ma saanud Mongooliast (viies pilt: olen 4 aastane poiss hütis, kus vana tark naine annab mulle sõnumi). Minu lähedased on siin selleks, et saaksin kasvada, sest kõik on niikuinii omavahel seotud. Takistuste kohta ütleb minu Kõrgem Mina läbi naeru, et minu takistused on sama tühised, kui kõndides ja kivi otsa komistades ja kukkudes. Minu kõige suurem tugevus ja edasiviiv jõud peitub otsuste tegemises. Viimane sõnum minu Kõrgemalt Minalt: Ei ole vaja kiirustada, kõik jõuab õigel ajal sinna kuhu jõudma peab ja sa tead seda niigi, ma ei pea seda sulle isegi ütlema.
Comments